juhendajast
"Tee, mida sa oskad kõige paremini! Veel paremini."
Mõne sõnaga minust endast
Kõik saab alguse lapsepõlvest.. Seda lauset on kindlasti kõik kuulnud. Ega see minu puhulgi teistmoodi olnud. Joonistamine oli lapsena ja noorukieas minu lemmiktegevus. Kui pliiatsit käepärast polnud, sai puupulgaga teerajale maha joonistatud. Joonistasin kord värvipliiatsitega noore naise poolprofiili ja kinkisin selle naabritädile. Kui ta mind mõne aja pärast hoovis märgimas märkas, ütles ta: “see neiu justkui saadab mind silmadega kogu aeg, ükskõik, kuhu ma lähen”. See on parim kiitus, mis ma kunagi oma kunsti eest saanud olen. Joonistasin, nautisin värvide mängu, vaatasin maailma lahtiste silmadega. Maailm on ikka veel sama kaunis ja värviline kui minu lapsepõlveski, aga õpetamise kaudu tahan ma avada teistegi silmad sellele ilule.
Ka haridustee on mind kunsti lähedal hoidnud. Juba 3. klassist alates käisin ma kunstiringis ja keskkoolis tarbekunsti kallakuga klassis. 2011. aastal omandasin Tallinna Ülikoolis magistrikraadi kunstiõpetaja erialal. Lisaerialana õppisin andragoogikat ehk täiskasvanute koolitamist. Hiljem olen oma oskusi täiendanud mitmetel täiendkoolitustel, näiteks värviteraapia ja -psühholoogia kursustel. Erinevaid kursusi ja kunstiringe olen juhendanud juba alates 2000. aastast, sealhulgas ka MTÜ Kakora poolt nägemispuudega inimestele korraldatud kunstikursust.
Oma joonistuste ja maalidega olen esinenud mitmel personaal- ja grupinäitusel ning valminud on ka mõned tellimustööd, seal hulgas portreed ja seinamaalid.
Olles vahepeal töötanud hariduse alal muudes ametites, olen aru saanud, et minu kutsumus on siiski kunsti õpetamine ning alustan jällegi erinevate kursuste läbiviimisega.
Miks just Kunstikamber Kiiks?
Mõnda aega tagasi töötasin laste päevakeskuses. Laienduse käigus saime endile ruume juurde ja meie käsutusse tulid esik, 3 mängutuba, WC ja kööginurk. Tekkis mõte, et päris vahva oleks ju kõikidele ruumidele nimed panna. Nimed tulid Eesti kohanimede hõngulised, aga veidi naljaka maiguga. Näiteks suur tuba, kus pealistutavate autodega ringi uhati, sai nimeks Rankelpaukna. Lapsed võtsid tubade nimed rõõmuga vastu ja vanemad imestasid, et kes sellised küll välja mõtles. Mina, eks ikka mina, kui ma 39-kraadise palavikuga haigevoodis lamasin ja igavuse kätte ära pidin surema. Mõned aastad hiljem, kui ma ise endale tööandjaks hakkasin, kerkis päevakorrale oma kunstiringile nime panemise vajadus. Tütreke ohkas sügavalt ja palus, et ma sellist kiiksuga nime küll ei paneks nagu päevakeskuse tubadel olid. No mõtlesin, mis ma môtlesin, aga välja mõtlesin. Kui kiiksuga nimi ei või olla, siis jääbki lihtsalt “Kiiks”. Mulle endale meeldivad väikese kiiksuga asjad väga ja eks heas kunstiski peab pisike kiiks sees olema. Teine tähendus on sellel nimel minu jaoks see, et kui mind peaks hakkama edu saatma, hakkab ka minu uks palju kiiksuma, et tulijaid sisse lasta. Nii lihtne see Kiiksu nime saamise lugu oligi.
Tervitades,
Elvi