TÕSTAME KASSI LAUALE
Tõstame kassi lauale. See soomlaste väljend tähendab, et midagi on vaja jutuks võtta. Hakkan selle rubriigi all kirjutama südamel olevatest asjadest ja rahulikult järgi mõeldes tunnen, et peaksin rääkima kunstiõpetuse põhitõdedest, sest nende vastu eksitakse palju. Pakun siinkohal oma abistavat kätt.
Räägime mõistetest
Olen jälginud sisekujunduse foorumeid. Kui keegi küsib nõu, kellelt seinamaali tellida, siis tuleb ohtralt tahvelmaali pakkumisi.
Kord andsin kooliõpilastele kunstiajaloo tunnis järgmise ülesande: kui Sa oleksid kuulus kunstivaras ja sulle antakse kahs võimalust Leonardo da Vinci teose varastamiseks, kas varastaksid “Mona Lisa” või “Püha õhtusöömaaja”, juhul kui mõlema eest makstaks sama summa? Lapsed mõtlesid kaua ja arvasid, et küsimusel on mingi konks sees. Minu jaoks oleks olnud vastus lihtne: üks on tahvelmaal ja teine seinamaal. Tahvelmaal maalitakse eraldi alusele ja seda saab seinale riputada või kaminasimsile asetada, seinamaal on aga seina küljes kinni. Laemaal on laes kinni ehk kohe lakke maalitud, koopamaal koopa seinas või laes. Tahvelmaali nimetus on tulnud sellest, et varasematel aegadel maaliti puutahvlitele. Kui sooviti suuremat maali, pidi tahvlid omavahel ühendama. Selleks, et järkukohad näha poleks, hakati tahvleid katma lõuendiga. Lõpuks on tahvlitest loobutud ja on jäänud vaid lõuendid.
Tavaliselt muutub elu meie ümber kiiremini kui keel ja nii on maaalidele, mida võib viia ühest kohast teise, seinale riputada või sealt alla võtta, jäänud nimetus tahvelmaal. Seinamaale võib maalida erinevates tehnikates, näiteks Püha õhtusöömaaeg on fresko, lastetubade seinale võib maalida akrüülidega, on mosaiikmaale ja graffitit. Graffitit leiab küll tihtipeale müüridelt, aga sõna “müürimaal” pole ma veel kohanud.
Joonistamisoskusest ja joonistamishirmust
Ikka ja jälle küsitakse enne joonistamiskursusele tulemist, et kas peab eelnevalt oskama joonistada. Siin kehtib täpselt sama loogika, mis tantsukursusele, inglise keele kursustele või autokooli minnes – kursusele minnakse selleks, et õppida midagi uut või tõsta olemasolevat taset.
Vahel korraldatakse küll kursusi edasijõudnutele, sest mitu aastat järjest sedasama joonistada oleks jõhker. Kuigi jah, harjutades tõstad oma joonistamisoskuse taset. Kui keegi teaks, kui palju ma olen elus mõlkis potsikuid ja lömmis potikaasi joonistanud! Ja sellegipoolest on mul alati midagi uut õppida – kas siis mõni tehnika, stiil või joonistamislaad.
Kõik oskavad joonistada. Nii arvan mina. Kui oskad paberile vedada sirgjoone – oskad juba joonistada aeda, redelit, teed, varsi ja kõrsi. Kui oskad teha kõverjoont – oled valmis joonistama palli, muna, pilvi, kive jms. Neid kahte joont omavahel kombineerides võid joonistada päikest, lilli, inimesi, puid-põõsaid, loomi. Ma ei tea ühtegi inimest, kes ei oskaks päikest joonistada. Ma usun, et inimene hakkab oma joonistamisoskuses kahtlema, kui ta soovib midagi kujutada realistlikult, aga kujutatu ei tundu olevat täiesti õige. Selle kahtluse süvenemisele aitavad kõvasti kaasa naervad klassikaaslased, ebapädevad õpetajad ja ehk ka võrdluseks valitud “head joonistajad”. Lisaks veel levivad linnalegendid sellest, et kõige raskem on joonistada inimest ja kõige raskem on maaalida vett.
Huhh-huhh, unusta kõik see, mis Su eneseusku allapoole kisub ja ütle endale, et oskad joonistada! Vähemalt päikest.
Kui tahad õppida joonistama rohkem ja paremini, mine kursustele ja harjuta, harjuta ning harjuta! Naera ise oma ebaõnnestumistele ja hakka otsast pihta! Joonistamine (realistlik joonistamine) on õpitav oskus. Selleks, et õppida, ei pea varem oskama.
Joonistamisest
“Joonista mulle kits!” Sellise palvega võib laps ühtäkki oma issit, emmet, hoidjatädi või vanavanemat üllatada. Sellele võib järgneda vastus: “Ma ei oska joonistada, joonista ise!” Tegelikult pole ju lapsele üldse oluline, kui palju sinu joonistus kitse meenutab. Talle on tähtis hoopiski see, et oled midagi tegemas temaga koos.
Kui Sul on tõesti lapsepõlvest jäänud armid ja joonistamishirmud, siis lase lapsel ennast aidata! Umbes nii: “Hmm, no kitsel peaks siis olema keha ja 4 jalga. Ma olen unustanud, milline see pea tal on. Oota, ma vaatan telefonist! Nii….” Kui laps soovitab kitsele ka habeme joonistada, siis ütled, et habemega on sikud ehk kitsetallede issid, aga neil on suured sarved. Ja joonistadki siis loomakesele suured sarved ka. Ja nii edasi. Lapsed on ausad ja küll nad siis juba sulle ise seda ütlevad, kui väga mööda paned. Aga üheskoos võib joonistust parandada või asja naljaks keerata. Kui tõeliselt hätta jääd, joonistad suure põõsa, kust ainult kitse sabatutt välja paistab.
Tähtis on meeles pidada, et laps otsib niimoodi lähenedes Sinu TÄHELEPANU, mitte ei testi Sinu joonistamisoskust. Keeldudes joonistamast saadad lapsele sõnumi, et täiesti normaalne on proovimatagi loobuda.
Kindlasti EI tohiks lapsele joonistada Kriipsu-Jukusid. Laps omandab sellised joonistused kui joonistusmudelid ning need takistavad tal teatud tasemest edasi areneda. Ühed tuntumad Kriipsu-Jukud on kajakad. Kui lastele antakse koolis ülesanne maastikku maalida, siis paljudel piltidel lendavad ikka taeva all V-kujulised kajakad, kuigi linde on väga erineva kuju ja lennustiiliga. Lapsed peavad saama ISE oma joonistusmudelid välja töötada. Iga laps leiutab oma viisi kujutada koera, inimest, puud jne. Kui joonistatakse konkreetset koera või inimest, lisatakse mudelile kindel tunnud – dalmaatslasele täpid, emmele pikad juuksed jne.
Kui laps on saanud ISE oma joonistusmudelid välja töötada, siis areneb tema joonistusoskus loomulikku rada realistliku kujutamisoskuse suunas. Umbes 10-aastasel lapsel tekib soov hakata “õigesti” joonistama ja siis vajab ta tihtipeale juhendamist kas vanema sõbra, vanema või õpetaja poolt.
Värvidest
Põhivärvid on sellised värvid, mida ei saa teistest kokku segada, aga neist endist saab segada teisi värve. Seega põhivärvid ehk esimese astme värvid on AINULT kollane, sinine ja punane. Kahest põhivärvist saab segada uue värvi ja nii saame teise astme värvid: rohelise, lilla ja oranzi. Kui kokku segada kõik kolm põhivärvi, saame pruuni. Kui ette kujutada värviringi, kus on kõrvuti põhivärvid ja II astme värvid, siis kõrvuti olevate värvide segamisel saame uue tooni, näiteks sinakasrohelise ja lillakaspunase jne.
Kui koos põhivärvidega soovitakse rääkida sageli esinevatest ja üldkasutatavatest värvidest nagu näiteks rohelisest, lillast, pruunist ja oranzist, võiks kasutada mõisteid “põhilised värvid” või “peamised värvid”.
Terminitest
Kui Sul on paber ja pliiatsid, siis sa joonistad. Kui sul on värvipliiatsid ja värvipilt, siis Sa värvid. Kui sul on paber, värvid ja pintslid, siis Sa maalid. Last võiks ka harjutada kasutama õigeid sõnu, küsides, kas sa tahad “joonistada” või kas Sa tahad “maalida”? Joonistamise puhul on tähtsamad jooned ja kujundid, maali puhul värvid. Värvipliiatsitega saaab luua ka värvilise joonistuse, kus on oluline osa kõigil komponentidel. Pastellidega saab nii joonistada kui maalida. Tavaliselt räägitakse ikkagi pastellmaalist.
Veelkord mõistetest
Pole olemas abstraktset maastikku. Viimasel ajal on jäänud silma, et paljud kunstnikud on hakanud stiliseeritud maastikumaalide, lillepiltide ja natüürmortide puhul kasutama sõna “abstraktne”. Abstraktne tähendab kunstis esemetut. Abstraktse kunsti puhul ei püüta midagi konkreetset jäljendada, vaid kunstiteos saavutatakse abstrakts mõtlemise tulemusena. Tihti kasutatakse abstraktse maali loomisel geomeetrilisi kujundeid ja värvipindu.
Mulle lihtsalt teeb haiget, kui asja sees olevad inimesed eksivad põhitõdede vastu. Kui lapsed “joonistavad vesivärvidega” või kellelgi on põhivärviks roheline, siis need asjad püüan ma alla neelata. Kui aga kunstnik on kujutanud hägustatud taustal lilli ja kirjutab alla “abstraktne lillemaal”, siis on asi ikka väga valesti ja nõuab ära õiendamist.
Räägime linnalegendidest
“Kõige raskem on joonistada inimest”. Huvitav, millega see väide on põhjendatud ja miks ma peaksin seda uskuma? Mina joonistasin juba lapsena inimesi ning mul pole sellega kunagi probleemi olnud. Kui lähtuda realistlikust joonistamisest, siis loomulikult oli joonistustes vigu. Aga niisamuti oli vigu ka neis joonistustes, kus ma kujutasin esemeid.
Sellest üldlevinud arvamuse tahtsin jutuks võtta seepärast, et see takistab väga paljudel oma joonistamisoskuse arendamisega edasi minna. “Lilli võin ju proovida, aga inimest ma küll joonistama ei hakka, sest seda pidi olema kõige raskem joonistada.” Tegelikult ei ole. Kui räägime realistlikust joonistamisest ehk asjade kujutamisest äratuntavalt, siis me joonistame nurki, suundi, pikkusi, suurussuhteid. See kõhtib kõige puhul, mida kujutame. Portree joonistamises anname edasi proportsioone, joonistame silmade suurusi ja kulmukaari, nina pikkust ja suu laiust. Nii et midagu müstilist, millest ainult väljavalitud aru saavad, siin pole. Lihtsalt vaata, märka, usu seda, mida näed ja pane see paberile. Julget pealehakkamist!
KUNSTIÕPETUS VÄIKELASTELE
Olen viimastel aastatel laste kunstiringi juhendajana ja lasteaiaõpetajana tähele pannud, et ikka veel püütakse lasteaias lapsevanematele head meelt valmistada soovides ilusaid pilte „toota“. Õpetajad lõikavad kleepetöö detailid välja, näitavad näpuga ette, kuhu need on vaja kleepida, suunavad liimimisel lapse kätt ja lõpuks sätib õpetaja abi veel kõik ilusti oma kohale ja sirgesse ritta. Tööd koridori seinal on kõik ühesugused ja lapse osa nendes minimaalne.
Miks ei lasta lapsel ise toimetada, miks pärsitakse lapse loovat eneseväljendust, miks vajub laps laua taga kössi, kartes valesti teha? Olen selle üle viimasel ajal palju mõtteid mõlgutanud ja jõudsin järeldusele, et üheks põhjuseks on asjaolu, et õpetajad lihtsalt ei tunne tehnikaid ja töövahendeid, mida kasutades saaksid väikelapsed ise maalida ja voolida.
Otsustasin selle lünga täita õpimapi koostamisega, mida saab näha ka SIIN. Koondasin siia mappi tehnikad ja vahendid, mida saab kasutada töös kõige väiksemate – alla 3-aastaste lastega.
Õpimapp, millest edaspidi peaks kujunema töömapp, on hea töövahend õpetajale selle poolest, et seda saab iga õpetaja oma soovi järgi teemade kaupa süstematiseerida ning olemasolevale lisaks pidevalt uute ideede ja juhendmaterjalidega täiendada. Lapsevanematele on see materjal heaks ideepangaks ning lisaks ideedele leiab siit ka põhjendusi, miks just niimoodi oleks hea lapsega koos toimida. Mina ise olen oma töös kasutanud näidiste mappi. See aga on liiga mahukas, sest kasutatud on paksu paberit ning mõned tööd on ka ruumilised. Fotod võtavad oluliselt vähem ruumi ning need ei määri ka mapi vahel olevaid teisi töid ära. Õpimapi vahele saab näidistele lisaks koguda ka koopiaid artiklitest, raamatusoovitusi, veebilehekülgede linke, refleksioone, fotosid läbiviidud tundidest.
Mapi koostamisel kasutasin oma töökogemust töös kunstiringi juhendaja ja õpetajana. Siia on kogutud näiteid minu enda laste töödest, minu juhendamisel valminud laste loomingut ning ka kirjandusest ammutatud ideid.
Praktika toetub aga alati teooriale. Õpimapi teoreetilise alustoe ehitamiseks kasutasin Ants Juske 2004.aastal ilmunud uurimust laste joonistuste kohta „Joonistav laps. Onto- ja fülogeneetilised paralleelid“ , 2005.a ilmunud lasteaiaõpetajate käsiraamatut „Laps ja lasteaed“, Sigrid Uiga uurimustööd „ Inimene värvilises maailmas: värvimonograafia“, Edna Vahteri „Teeme koos lapsega“ ning Anu Tuulmetsa ja Kaia Vällingu loengukonspekte.
TEEMAD
Sigrid Uiga ütleb, et lapse loovuse käivitab tema vahetu kogemus (Uiga: 2002). Lapsele peab olema kujutatav objekt tuttav. Vastasel juhul ta lihtsalt kopeerib õpetaja poolt ette antud näidist. Väikelastega ei ole mõtet teha lumememmede pilti, kui tal pole olnud varasemat kokkupuudet lumega. Seega peaks kunstitunnile (loomingulisele tegevusele) eelnema õppekäik või tuleks kunstitunni alguses lastele tutvustada reaalset kujutamisobjekti. Laste tööd peavad olema lapsepärased ja elulähedased. See tähendab, et need peavad kajastama lapse kaasaegset elukeskkonda (Välling,K. 2014). Rühmaruumi võib tuua lilli, oksi, puulehti, marju ja puuvilju, tigusid ja vihmausse. Õppekäikudel saab vaadelda nii ilmastikunähtusi ja loodusobjekte, kui ka tehismaastikku – maju, liiklusmärke, transpordivahendeid. Head teemad on sedavõrd avarad, et võimaldavad igal lapsel ülesande lahendada erinevalt. Näiteks teema „Kass“ asemel võiks olla „Minu lemmikloom“ või „Siil talveunes“ asemel „Loomad talveunes“, „Tihase“ asemel „Lindude söögimaja“.
Teema valikul tuleb loomulikult arvestada ka lapse arengutasemega. Reeglina ajavahemikus 18-30 elukuud on lapsel kritselduste periood. Jooned paberil või seinal on motoorse tegevuse tulemuseks ega oma lapse jaoks tähendust.
Sellele järgneb lihtsate elementaarsete vormide ehk karakullide periood. Laste joonistuste uurijad on seisukohal, et laps saab juba õige varakult aru, et need joonistused võivad ka midagi kujutada.
Arvatakse, et kolmandaks eluaastaks peaks laps olema teadlik, et tema joonistused midagi kujutavad (Juske:2004). Karakullid on väga tihti ringikujulised. Sellel arengutasemel lastele sobivad sellised teemad, mis kujutavad ringikujulisi objekte. Õpetaja või lapsevanem võiks suunata lapsi joonistama lumepalle, lõngakerasid, pilvi, kive, palle, torti, rattaid, päikest, valgusfoori tulesid, marju või puuvilju, ühesõnaga – ringikujulisi esemeid.
Karakullid. Kirsi, 2.a.
Alates 3.-4. eluaastast hakkab laps kujutama nähtavat maailma – algul inimest, siis teda ümbritsevaid objekte. Ringiga hakatakse kombineerima teisi geomeetrilisi kujundeid ja sirgjooni ning tulemuseks on „peajalgsed“. Nähtavasti kujutab laps tema jaoks kõige tähenduslikumaid kehaosi (nägu, käsi ja jalgu), tema jaoks vähemtähtsad aga jäetakse joonistamata (Juske:2004).
Kirsi,3,5 a.
Lapsed jõuavad oma joonistustega intellektuaalse realismi etappi. Nad hakkavad kujutama asju nii, nagu nad neid teavad olevat, mitte nii, nagu need neile paistavad (Juske:2004). Laste peamiseks kujutamise objektiks on sel perioodil inimesed – tema ise, ema ja isa. Laps kasutab sel perioodil nn tähendusperspektiivi. See tähendab, et lapse jaoks olulised asjad joonistatakse töö keskele või teistest suuremalt (näiteks laps ise, tema ema), tema jaoks ebameeldivad, vähemtähtsad või tüütud inimesed ja asjad aga väiksemalt, lehe serva või „unustatakse“ üldse joonistamata (Tuulmets: 2009) Lapse motoorika ja koordinatsiooni arendamiseks sobivad sel arenguetapil inimeste kujutamisele lisaks teemad, mille puhul on vaja joonistada nii ringe kui ka sirg- ja kõverjooni. Teemadeks sobivad näiteks „Päike“, „Lilled“, „Puu“, „Auto“, “Kala”, “Õun”, “Ussike” jms.
„Tädi Mailisi kass, kassipojad, nende magamiskast ja mänguasjad“, Kirsi 4 a.
„Lõvi“, Indrek 3 a.
„Kuusepuu, kalkun ja auto“, Varmo, 3 a.
VAHENDID
„Oluline on teada, et mida väiksem on laps, seda suuremat tööpinda ja suuremaid vahendeid ta vajab“ (Vahter: 2005, lk 7). Väikelastele sobivad alusmaterjalina kasutamiseks suurema formaadiga paksem paber, tahvel, kartong, tapeet, joonistusvahenditest jämedad pehmed värvipliiatsid, vahakriidid, õli- ja kriitpastellid, süsi ning viltpliiatsid. Maalitarvetest sobivad laiad jämeda varrega pintslid, mida on lapsel mugav käes hoida ning käed, svammid ja värvirullid. Trükitehnikate jaoks on head papitükid, korgid, niit, taimede lehed, oksad, varred, õisikud, erineva faktuuriga kangatükid ning köögiviljad – kartul, porgand, õun, pirn, paprika ja tugevamad marjad.
Väga hästi saab laps maalida ka sõrmede, peopesa ja jalgadega. Väikelastele sobivad maalimiseks eelkõige kattevärvid. Nendeks on guaššid, kliistervärv ja näpuvärvid. Kattevärvid on ergud ja katavad aluspinna kergesti, seega saab laps kerge vaevaga katta pinna ja näha oma töö tulemust. Akvarellidega on väikelapsel raskem maalida, sest need tuleb eelnevalt veega veidi üles sulatada. Samuti peab laps hoolitsema selle eest, et pintsel ja paber oleksid märjad. Pintsli kastmisel vette lisandub lapsele üks lisaliigutus (Vahter: 2005). Joonisamis- ja maalimisvahendite muretsemisel ei ole vaja väikelastele osta erinevaid värvitoone pliiatseid ega värve. Piisab, kui on olemas põhilised värvid. Väikelapsed kasutavad värve sümboli tähenduses ja värvitoonil ei ole tähtsust (Uiga:2002). Rohi on roheline, taevas sinine, päike kollane ja puutüvi pruun. Laiema värvivalikuga komplektid võib muretseda siis, kui lapsed hakkavad juba vahet tegema värvitoonide vahel ja tunnevad rohkem värve.
Kleepetöödeks sobivad liimipulgad ja vedelliim (eriti siidipaberi ja teiste käsitööpaberite kleepimiseks), kliister ja kliistervärv ning PVA-liim. Väikelapse jaoks on kergem, kui ta katab aluspinna liimiga ning asetab detailid liimile. Siis ei lähe paberitükid või kuivatatud taimed kortsu ega katki. Kleepetööde alusmaterjaliks sobivad samuti paksemad paberid ja kartongid, mis liimiga katmisel kortsu ei lähe ega vedela liimiga katmisel läbi ei ligune. Kleepimiseks on väga head ajakirjadest, värvilisest paberist, siidipaberist või mõnest muust käsitööpaberist lõigatud või rebitud tükid, kuivatatud lehed, lilled ja seemned, pabernöör ja kangatükid. Kaunistuseks võib kasutada glitterliime ja pastavärve (kontuurvärve), mis kuivavad reljeefseks.
Voolimiseks on väikelastele head materjalid soolataigen (lihtsaim retsept: 1 osa vett, 2 osa peensoola ja 2 osa jahu), vaha baasil valmistatud plastiliin, pehme plastiliin, savi, fimo-savi, martsipan ja pabermass. Unustada ei tohiks ka lund ja liiva ning „voolida“ saab ka siidipaberist, sisalist ning samblast. Uuema materjalina on turule tulnud powertex. Seda segatakse veidi pabermassi sisse ja saadud segust võib valmistada reljeefe või voolida pisiplastikat. Pärast kuivamist jäävad tööd kerged ja veekindlad. Kuivanud töid võib katta arüülide või deco-värvidega. Võib kasutada ka värvilist powertexi ja nii jäävad voolitud kujukesed juba ise pruuni või rohelist tooni. Lapsed võivad sel moel endile ise mänguasju valmistada – kööginurka puu-ja juurvilju ning küpsiseid või siis hoopiski väikseid nukukesi ja loomakesi. Meisterdamiseks sobivad väikelastele mängumais, kivid, käbid, teokarbid, korgid, paberirullid, jäätisepulgad, kommipaberid ja veel palju muudki.
Uute toredate vahenditena on turule tulnud näpupintslid. Näpupintsleid võib panna kasvõi iga sõrme otsa ja mõlemasse kätte. Nendega on vahva sõrmemängude kaudu maalida paberile vihmasadu, teha täpikesi või triibukesi.
TEHNIKAD
Maalitehnikad
Värvidega kokkupuutumist võiksid lapsed alustada kattevärvidega. Näiteks võiks laps võtta sõrmedega värvi ja jätta paberile erinevaid jälgi (Vahter: 2005). Selleks sobivad nii guašid, kliister- ja näpuvärvid kui ka pudruvärv. Laps võib värvi sõrme, lusika, jäätisepulga, peopesa, laia pintsli või värvirulliga laiali ajada. Lastele võib näidata erinevaid võtteid. Näppudega maalides võib teha täpikesi kuid võib teha ka pikki või lühikesi tõmbeid kas ühe või mitme näpuga korrada. Laia pintsliga maalitud tööle saab laps hiljem pisemaid jooni ja täppe juurde maalida peenema pintsli või vatipulga abil.
Kui on aga tahtmist kujutada raskemaid objekte (näiteks loomi), saab švammiga läbi šabloonide tupsutades toredaid pilte luua. Siinkohal tuleks aga meeles pidada, et lapsel peab olema võimalus valida, millist objekti, kuhu ja mis värvi ta oma pildile tahab.
Kliistervärvidega tehtud maali võlu peitub selles, et veel värske värvi sisse tõmmatakse jooned, kust aluspaber läbi paistab (kraapetehnika). Kui vahend on peenike (grilltikk), siis saab tööd viimistleda väga peente joontega.
Akvarellide ehk vesivärvidega maalides peab lapsele õpetama, kuidas laia pintsliga edasi-tagasi liigutustega paberi pinda katta. Nühkides ja kõvasti pintslile surudes läheb paber koledaks ning pintsel saab kannatada. Akvarellitehnika õppimiseks on hea moodus teha „salapilte“. Valgele paberile tehakse algul valge õlipastelli või küünlaga joonistus. Seejärel kaetakse paber akvarellidega (soovitavalt erksate või tumedate toonidega). Joonistus tuleb värvi alt peidust välja, kui seda pole pintsliga nühitud. Lastele pakub lusti ka akvarelli kortsutehnika. Selle puhul kortsutatakse paber ära ja kastetakse vees märjaks. Märg paber laotatakse ettevaatlikult alusele laiali ja kaetakse akvarellidega. Nii saab luua toreda meeleolupildi või hiljem tööst huvitavamaid kohti välja lõigates kaarte valmistada.
Akvarellitehnikas saab luua huvitavaid taustu, kui veel märga pildipinda tupsutada kilekotinutsaku või paberkäterätikuga.
Värvimängud. Peegeltrükk. Guašš. Värv on kantud paberile, seejärel paber pooleks vajutatud ja käega peale patsutatud. Paberipooli vaikselt lahti tõmmates jääb peaaegu sümmeetriline kujutis ning värvid moodustavad segunemisel uusi toone ja põnevaid faktuure. Töö autor on 1 aasta ja 3 kuu vanune.
„Kala“. Maalitud guašidega (lisatud veidi PVA liimi, et värv hiljem ei määriks) kivile. Suurem pind on kaetud pintsliga, silmad tehtud vatipulga. Kalale voolitud savist alus on kaunistatud karpidega. Autor on 2,5 a vana.
Kevadine haneparv. Guašš. Lev 3,5 aastane.
„Suusamägi“. Valge kliiistervärvi sisse hiina toidu pulkadega tõmmatud kelgu- ja suusarajad. (Aluspaber oli eelnevalt värvitud siniseks ja kuivada lastud) Koit 3,5 a.
„Talvine mets“ Šabloonitrükk. Guašš. Loomad, pilved ja kuu kujutised on saadud švammiga läbi šamblooni tupsutades. Lumeräitsakad on trükitud vatipulgaga.
Guašš. Paksemale paberile on tilgutatud vedelat värvi ja seejärel paberit eri suundades kallutades on vedel värv paberile teinud huvitavad kujutised. Väikelaste jaoks on see lõbus värvimäng ja hea koordinatsiooniharjutus. Autoriks Kirsi, 2a 6k.
Kortsutehnikas pilt. Akvarell. Kuivades jääb värv paberi kortsude kohas tumedam, jättes pinnale huvitava sõrestikmustri. Anni 1 a 10 k.
Kortsutehnika. Papptaldrikutele on pigistatud tuubiakvarellid. Noor kunstnik on 1 a 6 k.
Joonistamistehnikad
Värvi- ja viltpliiatsite ning vahakriitide ja õlipastellidega saab laps edasi anda joont ja värvi. Kui vahendid on head, joonistab laps hea meelega. Viltpliiatsite otsad kipuvad küll väikelaste käes laiaks vajuma, kuid õnneks on tänapäeval müügil ka spetsiaalselt väikelaste jaoks toodetud vildikaid. Viltpliiatsitega tehtud joonistuse saab veelgi huvitavamaks muuta, kui sellele tilgutada vett. Vees läheb viltpliiatsi joon kohati laiali ja tekitab huvitavaid värvilaike (Vahter: 2005). Söe ja kriitpastellidega (kasutatakse ka nimetust „tuhkpastellid“ ja „kuivpastellid“) saab tõmmata värvilisi jooni, kuid hõlpsasti ka värviga suuri pindu katta. Maheda uduse pinna saab siis, kui pastell või süsi näpuga paberil laiali hõõruda. Söe- ja pastellitööd tuleb lõpuks fiksatiiviga kinnitada (parema puudusel sobib ka juukselakk), et need ei pudiseks ega liigselt ei määriks. Söe- ja pastellitehnika jaoks on hea kasutada pehmemat joonistuspaberit, ehituspappi, akvarelli- või pastellipaberit, tapeeti.. Libedamad ja siledama pinnaga paberid nagu vatman ja kriidipaber selle tehnika jaoks ei sobi.
„Vihmapilved” Söejoonistus. Töö autor, 3,5.a. Arti, lisas pildile ka oma õnneliku pere.
Frotaaž on selline joonistustehnika, mille puhul asetatakse paberi alla reljeefne ese või materjal (pitslill, münt, puuleht, võti) ja paber kaetakse värviga pehme värvipliiatsi, pastelli või rasvakriidiga hõõrudes. Joonistusvahendit peaks hoidma käes põiki või kaldu, sest muidu täituvad värviga ka reljeefse pinna madalamad kohad ja eseme kujutist ei teki.
„Kastani leht“. Frotaaž. Kirsi 3,5 a
„Pestud värvid“. Viltpliiatsitega tehtud vabale joonistusele on peale tilgutatud puhast vett. Osa joontest on laiali valgunud, tekitades huvitava akvarellilise pinna. Elisabeth, 2 a 8 k.
Trükitehnikad
Trükitehnikad on sõimelastele eriti sobilikud. Liigutused on lihtsad ja tulemused suurepärased. Trükkimiseks sobivad kustutuskummid, niit, käed ja jalad, pliiatsiotsad, korgid, valmis templid, kartulid ja teised köögiviljad, puuklotsid. Klotsitrükiga saavad edukalt hakkama juba 2-3-aastased lapsed (Leppoja, Ivanova:2001). Kui soovitakse värvid puhtana hoida, võib iga värvi sisse asetada eraldi klotsi või korgi. Kui laps töötab ühe vahendiga, siis peaks selle enne teise värvi sisse kastmist paberi või lapiga puhtaks pühkima. Vahvate kirjute jäljendite saamiseks ja uute toonide tekkimiseks paberile võib õpetaja kallata purgist veidi värve alusele ja lubada lapsel kasta sama tempel mitme erineva värvi sisse. Trükkimise juures peab arvestama, et värv ei tohi olla liiga vedel, sest vedel värv valgub laiali ega jäta selgete servadega pinda. Papitüki servaga trükkides saab laps teha paberile sirgjooni (lillevarred, õhupallide paelad jms), mis muidu on väikelapse jaoks võimatu ülesanne.
Pintslitrükk on sõimelastele veidi raske ja seda võiks kasutada lasteaia vanemates rühmades. Pintslitrüki puhul saab head tulemused vaid häid töövahendeid kasutades.
Papi- ja korgitrükk. Lillepeenar. Guašš. Jakob. 1 a 11 k.
„Õhtune linn“. Tuledes aknad on trükitud kartuliga. Guašš. Arti. 3,5 a.
Tekstiilivärvidega paprika- ja porganditrükk T-särgil. Sergei, 3,5 a.
Ilutulestik. Guašš. Trükitud ja maalitud vatitikuga. Kenneth–Maru, 2 a 11k.
Kleepetööd
„Paber on materjal, mida saab kortsutada, lõigata, voltida, rebida ja uuesti kokku kleepida. Ka kleepimine nõuab lapselt suurt tähelepanu ja oskust mõlemat kätt kasutada“, kirjutab Edna Vahter (Laps läheb lasteaeda:2005, lk 206) Väikelapsele sobib enam rebimine. Rebimise jaoks on väga hea materjal siidipaber. Seda võib tööle kinni kleepida ainult ühest servast, aga siidipaberist võib ka käte vahel pallikesi või pulgakesi hõõruda.
Kleepida saab ka looduslikku materjali (näiteks kuivatatud lehti ja õisi, seemneid, pajutudusid), kuivaineid – kaerahelbeid ja jahu ning tehismaterjale – vatti, kangatükke, penoplasti jpm. Juurdekleebitud detailidega saab ilmestada laste maale ja joonistusi.
„Lill“. Siidipaberist rebitud tükid on veeretatud pallikesteks ja kleebitud paberile. Kommipaberist keeratud liblikad on kinnitatud kahepoolse teibiga. 2,5-4-aastastaste laste tööd.
„Jõulukaktus“. Õie kroonlehtedest on kinni kleebitud ainult üks ots. Varte jaoks on pikkadele paberiribadele keerud sisse keeratud. Kleebitud vedelliimiga.
Laura, 4 a.
Lihtsalt üks ilus pilt. Paber on kaetud rulli abil erinevat värvi kliistervärvidega. Veel märjale värvile asetas laps kuivatatud lehed ja õied. Töö on hiljem kaetud raamatukilega.
Autor on 1 a 1 k vanune Oskar.
Paksult värvi või liimiga kaetud tööd kipuvad kuivades lainetama hakkama. Selle vältimiseks võib paberi eelnevalt maalriteibiga alusele kinnitada ja teibi alles pärast töö lõplikku kuivamist ära võtta. Juba lokkima hakanud töid võib tagant pritsiga niisutada ja siis pressi alla kuivama panna.
“Materjalitükke kleepides on väiksel lapsel kergem panna liimi aluspinnale ja sellele kinni vajutada kleebitav tükk. Hiljem võib laps liimi panna kleebitavale tükile ja seejärel selle aluspinnale vajutada“ (Laps läheb lasteaeda: 2005, lk 206). Vaielda võib selle üle, kas õpetaja võib lapse jaoks detailid eelnevalt välja lõigata. Mina arvan, et kui laps soovib kleepetööd teha, kuid ise veel mööda piirjoont lõigata ei oska, võib talle ikkagi kleepimist lubada. Kuid kindlasti peaks saama laps ise valida, mida ja kuhu ta soovib kleepida.
“Teod jalutuskäigul sügiseses aias” Voltimis- ja kleepetöö. Tigude kojad on volditud kataloogilehtedest, kuivanud lehed maapinnal on lõigatud “nimetutest” maalidest.
Autoriteks 2-3-aastased lapsed.
„Suvel õues“. Kollaaž. Anna, 3 a.
Kleidikavandid emmele naistepäevaks. Käsitöö- ja kleeppaberid. Tööde autorid on 3-4 aastased lapsed.
„Buss“. Guašš, kollaaž. Majapidamispaberi rull on kleebitud alusele ja kaetud rohelise värviga ning juurde maalitud rattad. Pärast kuivamist on sellele kleebitud väikesed näopildid – bussijuht ja reisijad. Fotod on siiski õpetaja poolt ajakirjadest välja lõigatud, kuid sellise varuga, et lapsed said nende hulgast ise valida.
Krookused. Õied on siidipaberist käte vahel rullitud, lehed keerutatud. Liimitud paksule aluspaberile vedelliimiga.
Voolimine ja valamine
Voolimine arendab lastes mõlema käe väikseid lihaseid ja plastilist vormitunnetust, areneb mõlema käe koostööks vajalik koordinatsioonivõime (Laps läheb lasteaeda: 2005). Väike laps õpib jäljendades. Sellepärast peaks õpetaja lastele töövõtted ette näitama ja lastega tööd kaasa tegema. Sõnalise selgituse osakaal on sõimevanuste laste õpetamisel väike. Last võib aidata, kui ta ise abi palub.
„Emme“. Plastiliinist reljeefne pilt. Diana, 3 a.
Martsipanimassist auto. Lev. 4 a.
„Porgandid“. Sisal.
Valada saab hästi kipsi. Lisame vette vähehaaval kipsipulbrit, segu pidevalt segades. Valamiseks peab kips olema umbes hapukoore paksune. Valuvormideks sobivad kommikarpide põhjad, liivavormid, plaatide valamiseks laiad madalad plastkarbid. Kuivanud tööd võib hiljem guaššidega ära värvida. Samal ajal, kui kips kuivab, võib sellesse vajutada jäljendeid, laduda mosaiiki või lisada tööle erinevatest materjalidest detaile.
2 traktorit ja kommid. Kips, pudelikorgid, guašš. 3-aastaste laste tööd.
Meisterdamine
Meisterdamine võimaldab kokku panna erinevaid asju ja neist hoopis midagi uut luua. Meisterdamise juures on oluline lõikamine, ent veelgi olulisem on detailide ühendamine. Viimast saab teha nii kleepides, sidudes, kleeplinti kasutades kui põimides (Vahter: 2005). Meisterdamine annab õpetajale võimaluse õpetada lastele erinevaid töövõtteid, materjalide tundmist, taaskasutust. Meisterdades saab laps valmistada endale mänguasju või kallitele inimestele vahvaid kingitusi.
2-4-aastaste laste poolt vahalehe tükkide ja küünlalaineriga kaunistatud küünlad.
Nööbililled potis.
Keraamilised potid, dekovärvid, traadiga pabernöör, nööbid, oasis, kaunistuseks niin.
Mängumaisist traktor.
Mängumaisi tükikesed on niisutatud svammil ja siis aluspaberile kinni vajutatud. Mängumaisist saab ka tükke omavahel ühendades teha ruumilisi kujutisi (näiteks puid, loomi või maju).
Rändlinnud.
Munakarbist väljalõigatud nokk ja silmad on kleebitud aluspaberile. Maalitud guašidega ja juurde liimitud sulgi. Tööde autorid 3-4-aastased.
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtteks võib öelda, et sõimerühmas saab lastega läbi viia mitmekülgset ja huvitavat kunstitegevust. On vaja teada põhimõtet, et mida väiksem on laps, seda suuremad töövahendid peavad tal olema. Tähtis on meeles pidada, et lasteaias on loomisprotsess tulemusest tähtsam. Lastele peab võimaldama vabalt luua, katsetada ja materjale tundma õppida. Väga hästi sobivad lastele trükitehnikad. Maalimist peaks alustama kattevärvide kasutamisega ning edaspidi võib katsetada ka akvarellide ehk vesivärvidega. Paberitöödest sobib väikelastele kõige rohkem kleepimine ning kleepetöö jaoks tükkide rebimine. Ruumilistest töödest sobivad voolimine ja valamine. Teemade valikul peab õpetaja lähtuma laste arengutasemest, teemad peavad olema lapsele arusaadavad ning sedavõrd laiad, et igal lapsel valmiks sama teemat tehes erinev kunstitöö.
Õpimappi saad vaadata ka SIIN.
Kasutatud kirjandus
Juske, A. Joonistav laps. Onto- ja fülogeneetilised paralleelid. Eesti Kunstiakadeemia. 2004
Kivi,L., Nugin,K. jt Laps läheb lasteaeda. Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tartu. Atlex. 2005
Leppoja, L. ja Ivanova, K. Hakkame joonistama! Joonistamise ja maalimise eritehnikad väikelastele. Tallinn. Ilo. 2001
Tuulmets, A. Kunstididaktika I. Loengu konspekt. Tallinna Ülikool kunstiosakond. 2009
Uiga, S. Inimene värvilises maailmas: värvimonograafia. Tallinn. Angstel. 2002
Vahter, E. Teeme koos lapsega. 50 ideed lapse arendamiseks. Tallinn. AS ajakirjade Kirjastus. 2005
Välling, K. Kunstitegevused lasteaias. Loengu konspekt. Tallinna Ülikool Täiendõppekeskus. 2014